Sõitsime Neemest Kadriorgu väikse 20-kohalise mikrobussiga, mille juhiks oli tõeliselt stiilne ja muhe vanadaam, kübaraga ja puha. Laste rõõm oli suur, kui Kadriorus olid meil vastas õpetaja Sandra ja Kaia ning meie “suured” Emma ja Sofia. Kadrioru lossis ootas meid õpetaja Maarja, kelle osavus selle sumiseva seltskonna tähelepanu saavutamiseks oli märkimisväärne. Arvan, et nii mõnegi meetodi võtame igapäevasesse kasutusse. 🙂

Kadrioru loss oli avatud ainult meile, nii et olime ainsad külastajad kogu pooleteisttunnise külastuse ajal. Alustuseks kogunesime fuajeesse, kus Maarja rääkis lossi ehitamise ajaloost ja sellest, millise uhke Peeter I suvilaga on tegu. Eraldi pööras ta tähelepanu Milo Veenuse kujule, mis on August Weizenbergi tehtud koopia ning küsis lastelt, kus võiks asuda originaalkuju. Minu hämmastus oli suur, kui meie väikeste poiste hulgast kõlas Raimondi hääl “Mona Lisa muuseumis”. Õpetaja Maarja aga lasi neil veel ajusid ragistada ja siis lausus 1. klassi Aleksander “Louvre’is”. Vot selline on meie praegune “väikeste” kamp!

Järgnevalt liikusime lossi ballisaali, mis äratas kõigis lastes suurt imestust. Saabus vaikus, lapsed lamasid lõdvestunult põrandal, vaatasid uhket laemaali ja kuulasid antiikset müüti jahijumalanna Dianast, kes sellel maalil on kujutatud. Seejärel avasime saalis asuva valge Estonia tiibklaveri, millel on mänginud mitmed tuntud Eesti klaverimängijad, et kuulata meie Sofia esituses Riine Pajusaare teost “Lähevad taevasse”. Lossisaali akustika lasi klaverimängul kõlada veel uhkemalt kui Neeme kooli saalis, nii et edasi liikusime mõnda aega vaikuses.

Seejärel rääkis õpetaja Maarja meile, kuidas lossist sai Konstantin Pätsi residents. Rõõm oli kuulda, kuidas kõikidele Eesti ajalooga seotud küsimustele teadsid vastuseid nii väiksed kui ka suured. Ilmnes ka mõne õpilase suuremad teadmised poliitikast ja Euroopa kuningakodadest. Vaatasime videot, tegime äraarvamismängu ja lõpuks siirdusime Lossikooli ruumidesse, kus lapsed süvenenult intarsiaid meisterdasid.

Aga see ei olnud kõik. Mirdi ema Annika oli meile kaasa küpsetanud imemaitsva kringli. AITÄH, ANNIKA, MEIE KÕIGI POOLT! Kringlisöömise saatel jagasime välja tunnistused ja imestasime isekeskis, kui head hinded kõik õpilased olid ära teeninud. ERANDITULT KÕIK! Rõõmus lõpupilt lossi ees rääkis enda eest, kui väga on lapsed oodanud suve ja vabadust. Meie, õpetajad, muidugi ka! 🙂

Minu jaoks “see hetk”, mille pärast tasub õpetajatööd teha, juhtus tagasiteel. Jäime Peterburi teel ummikusse, bussis oli pisut palav ja igal teisel juhul oleks kostunud ähkimist ja puhkimist, aga lapsed hakkasid laulma. Algul suured, siis ka väiksed ja nii jätkus see kuni Neeme ristini, kus esimesed õpilased väljusid. Meie kübaraga bussitädi, raudselt üle 70- aastat vana, tundus olevat samuti millestki erilisest osas saanud.

Õpetaja Kristiina